Selleks, et mõista miks inimeste kehakaalud on erinevad ning miks mõni inimene kogub kehakaalu kiiremini, on vaja meelde jätta üks oluline fakt keharasva kohta: Rasvarakkude arv inimeste kehas on igal inimesel erinev. See arv on konstantne, ehk siis nende arv elu jooksul ei muutu. On oluline teada, et vanuses 11 – 15 määrab suures osas ära, milline see arv täiskasvanuna on. Kui selles vanuse perioodil ollakse rasvunud, siis seda täiskasvanuna kontrolli all hoida on raskem.
Kuna rasvarakkude arv kehas on muutumatu, siis dieedi ja trenniga on võimalik neid vaid kahandada, mitte aga elimineerida. Mis tähendab, et rasva „põletades” me kõigest vähendame rasvarakkude suurust, mitte ei muuda neid olematuks. Isegi rasvaimuga füüsiliselt eemaldatud rasvarakud tahavad tulla ajapikku tagasi. See on omaette teema ning vajab eraldi käsitlemist, kuid päris kindlasti on see kõige halvem lahendus.
Inimene, kellel on kaks korda rohkem rasvarakke, kogub ka kaks korda kiiremini kehakaalu, sest rasvarakke, mis energiat salvestama hakkavad on temal rohkem. Seega, on ka rasvavarumise protsess kiirem. Kõik teavad meie ümber inimesi, kes võivad vastupidiselt süüa ükskõik mida ja oluliselt kaalus juurde ei võta, sest nende kehas on vähe rasvarakke. See tähendab, et need, kellel on soodumus kaalu kergesti koguda, peaks eriti jälgima mida ja kui palju nad söövad.
Mis on keharasv ja selle ülesanded?
Keharasval on väga palju ülesandeid, kuid põhiülesandeks on energia saamine ning säilitamine. Nad on näiteks ka rasvlahustuvate vitamiinide allikaks ning samaaegselt soodustavad nad vitamiinide imendumist. Neli olulist vitamiini (A, D, E ja K) lahustuvad rasvades ja nende imendumine sooles ei ole toidurasvata võimalik. Rasvarakud talletavad organismi varuaineid ja vähendavad keha soojuskadu.
Keharasva tähtsus kiviajal
Kui võrrelda keharasva olulisust tänapäeval ja kiviajal, siis vajadused ja selle põhjused on täiesti erinevad. Kõige olulisemaks erinevuseks on toit ja söömine. Kiviaja inimene pidi arvestama sellega, et vahepeal tuli ette perioode, kus pikka aega ei olnud kogukonnal piisavalt toitu. Nende toidulaud sõltus sellest, kas jahi käigus õnnestus loom kätte saada või milliseid metsasaadusi parasjagu loodus pakkus.
Kiviaja inimene ei saanud minna kõrvaltänava toidupoodi kui tal kõht tühjaks läks või energiavarud otsakorral olid. Seetõttu oli oluline, et keha salvestaks energiat rasvkudedes. Mida rohkem rasva kehas oli, seda rohkem energiat oli keha salvestanud ja seda kauem suutis inimene ilma toiduta ellu jääda. Tänapäeva inimesel ei ole vaja energiat nii palju rasvana salvestada, sest ümberringi on nii palju toitu, et energia saamiseks pole vaja teha muud, kui avada külmkapi uks.
Näiteks karud söövad ennast rasva kindla eesmärgi nimel – selleks, et pikk talveuni piisava energiavaruga üle elada. Kui karud ennast rasva ei sööks, siis nad talvel hukkusid. Tänapäeva inimesel puudub igasugune vajadus ennast üleliigse rasvaga varustada. Ülesöömisega koormab inimene oma organismi asjatult – saadud lisaenergiat ei kasutata, kuid kogu keha nägi asjatut vaeva toidu seedimiseks. Kõik mis liigub, lõpuks ka kulub. Samuti ei kesta inimorganism lõputult. Eriti veel, kui seda koormatakse raskesti seeditava toiduga.
Kus keharasv paikneb
Rasva leidub naha all ja siseelundite ümbruses. Eluks vajalik minimaalne rasva osakaal võib meestel olla 2-5 % ja naistel 8-13%. Kuid keskmine protsent meestel on 15-25 % ja naistel umbes 20-30%. Rasva kogust kehas saab reguleerida sisse söödava kalorite koguse ja kulutatud kalorite koguse reguleerimisega. Ehk siis, kehakaal tõuseb kui süüakse rohkem, kui energiat kulutatakse.
Nahaalune rasv reguleerib keha reljeefi ning kaitseb keha mahajahtumise eest. Liigne nahaalune rasv on silmaga nähtav ning rikub keha üldilmet. Siseorganeid ümbritsev rasv on aga silmale mittenähtav ning vanusega selle kogus suureneb. See polsterdab siseelundeid, hoiab neid paigal ja kaitseb vigastuste eest. Selline kaitsekiht ümbritseb näiteks neerusid. Liiga suur nn. õllekõht võib viidata liiga kõrgele siseorganite rasva kogusele, mis on suureks ohuks tervisele.
Rasv ei ole parim energia allikas
Rasvades sisaldub küll suur kogus energiat, aga selle energia kasutus võimalused on võrreldes süsivesikutega märksa piiratumad. Energia kättesaamine rasvast on palju keerulisem kui süsivesikutest. Rasvhapete kasutamine energiaallikana on võimalik üksnes lihaste täieliku hapnikuga varustatuse korral. See tähendab, et rasvad ei tule kõrge intensiivsusega pingutustel energiaallikana üldse kõne alla. Aeroobsel treeningul suudavad lihased rasvhappeid efektiivselt kasutada üksnes koos süsivesikutega.
Kui juurde võtmine on enamasti meeldiv ja märkamatu tegevus, siis alla võtmine on pidev enese piiramine ja kui seda mitte oskuslikult teha siis piinamine. Kahjuks on nii, et rasvarakkude arv kehas ei vähene, neid nälga jättes nende suurus vaid väheneb, mistõttu igasugused trennid ja dieedid ei ole väga pikka aega mõjuvad, kui need üks hetk ära lõpetatakse. See pärast on regulaarne treening rasvumise vastu üks lahendusest. Teine ja efektiivsem on ikkagi järjepidev toitumenüü järgimine.Lühiajalised lahendused annavad vaid lühiajalisi tulemusi.
