Rasvase toidu söömine on vajalik

 

Me kuulume siin maakeral kõik ühiskonda ja ootame, et „eksperdid” meile ütleksid, mis mõjub meile hästi ja mis halvasti. Me oleme mõne viimase põlvkonna vältel läbi elanud ajaloolisi sündmusi inimese tervise mõistmise alal, sealhulgas on tehtud ülitähtsaid avastusi selle kohta, mis teeb meid haigeks ja haigustele vastuvõtlikuks. Õigupoolest märgib 20. sajand tohutut muutust meie eluviisis tänu tehnoloogia ja meditsiini arengule. Vaid mõnekümne aasta jooksul on muutunud laialdaselt kättesaadavaks antibiootikumid, vaktsiinid ja terviseteenused. Kadunud või kontrolli alla on saanud tavalised lapseea haigused, mis omal ajal keskmist eluiga tunduvalt lühendasid. Rohkem inimesi on kolinud linnadesse. Oleme nüüd haritumad, paremini informeeritud ning elukogenumad. Kuid mõneski mõttes muutusime inimesteks, keda on lihtsam manipuleerida ja petta teabega, mis ei ole veel täielikult lahti mõtestatud ega tõendatud.

Kõik „hea” saab alguse Ameerikast

Kahekümnenda sajandi alguses tarbis keskmine ameerika kodanik umbes 2900 kalorit päevas, kusjuures 40% sellest tuli võrdseis osades küllastunud ja küllastumata rasvadest (oma talus elavad ja töötavad maapered tarbisid tõenäoliselt rohkem kaloreid). Nende toit koosnes võist, munadest, lihast, teraviljast, hooajalistest puuviljadest ja köögiviljadest. Vähesed olid ülekaalulised ja neli peamist surmapõhjust olid kopsupõletik, tuberkuloos ning kõhulahtisus ja peensoolepõletik.

Kahekümnenda sajandi alguse poole hakkas Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium jälgima toitumistrende ja märkas, et ameeriklased hakkasid toiduks tarbima teistsuguseid rasvu. Või asemel hakati kasutama taimeõli, mis ajendas toiduainetööstust kasutama hüdrogeenimist (taimeõli muudeti tahkeks, et see sarnaneks võile). 1950 aastaks söödi aastas umbes 4,5 kg võid ja ligi 5 kilo taimeõli senise 8 kilo või ja pisut rohkem kui kilo taimeõli asemel. Ka margariin hõivas toidusedelis järjest enam ruumi (sajandivahetusel söödi aastas inimese kohta alla kilo margariini, kuid sajandi keskpaigas juba 3,5 kilo). Üheks põhjuseks oli tööstuse pidev kasv, kus tootmine muutus lihtsamaks, kättesaadavamaks ja odavamaks.

Kuigi nn lipiidide (rasva) hüpotees pärineb 19 sajandi keskpaigast, ei hakanud teadlased rasvarohket dieeti seostama „rasvast ummistunud” arteritega enne 20 sajandi keskpaika, kui südame isheemiatõvest tingitud surmajuhtude arv kasvama hakkas. Vastavalt hüpoteesile tõstab küllastunud loomne rasv vere kolesteroolitaset, mistõttu kolesterool ja muud rasvad ladestuvad naastudena arterites. Selle teooria tõestuseks tõid teadlased välja peaaegu sirgjoonelise sõltuvuse toidus leiduvast rasvast saadud kalorite ja südamehaigusest tingitud surmajuhtude arvu vahel seitsmes riigis Teadlikult oli jäetud välja need riigid, mis ei sobinud graafikuga, kaasa arvatud need, kus söödi palju rasvu, kuid südamehaigusi oli vähe, ja need, kus rahvastiku rasvatarbimine oli väike, kuid surmaga lõppenud südameinfarkte oli palju. Hiljem selgus, et need teadlased olid paljuski toiduainetööstuste enda palgatud, tagamaks hilisemat käivet ja kasumit.

Taoline ekslik mõtlemine jäi aga püsima ning mõne järgneva aastakümne vältel otsiti selle kinnituseks uusi tõendeid südameuuringutega, milles leiti, et inimestel, kellel on suurem vere kolesteroolisisaldus, esineb suurema tõenäosusega südame isheemiatõbe ning on suurem risk sellesse surra. 1956. aastal alustas ameerika südameühing „mõistliku toitumise” kampaaniat, kus kutsuti üles võid, searasva, mune ja loomaliha asendama margariini, maisiõli ja hommikusöögihelvestega.

1970. aastateks oli lipiidide (rasva) hüpotees kindlalt kanda kinnitanud. Selle hüpoteesi keskmes oli kõigutamatu väide, et südame isheemiatõbe põhjustab kolesterool.
See motiveeris loomulikult valitsust midagi ette võtma ning tulemuseks oli 1977. aastal toitumise ja rahvastiku vajaduste erikomitee väljaantud programm „Ameerika ühendriikide toitumisalased eesmärgid”. Nagu võite arvatagi, oli eesmärgiks toidu väiksem rasvasisaldus ning kolesteroolirikaste toiduainete vältimine. „Artereid ummistavaid” küllastunud rasvu peeti eriti ohtlikeks. Põlu alla sattusid liha, piim, munad, või, juust ja troopilised õlid nagu kookos- ja palmiõli. See vaatenurk sillutas ühtlasi teed ravimitööstusele miljardeid dollareid sissetoovate lipiiditaset langetavate ravimite äri jaoks. Samal ajal hakkasid tervisenõustajad soovitama, et inimesed asendaksid need halvaks tunnistatud rasvad süsivesikutega ja töödeldud polüküllastumata taimeõlidega, sealhulgas soja-, maisi-, puuvillaseemne-, rapsi-, maapähkli-, safloori- ja päevalilleõliga. 1980. aastatel järgisid eeskuju kiirtoidurestoranid, milles praadimisel kasutatud loomarasv ja palmiõli vahetati osaliselt hüdrogeenitud taimeõli (transrasva) vastu. Kuigi USA põllumajandusministeerium (USDA) on oma toitumisjuhistes vahepeal mõnigasi muudatusi teinud, levitab ta ikka veel ideed, et rasv on halb.

Muutused on visad tulema

Südamekirurg ja kirurgiaprofessor ameerikast Donald W. Miller väljendas seda suurepäraselt oma 2010. aasta essees: „Süsivesikuvaese ja küllastunud rasvade rohke dieedi kasu tervisele”. Umbes 60 aastat kestnud rasvavaese ja süsivesikurohke dieedi aeg saab läbi siis, kui toidus leiduvate liigsete süsivesikute tervist kahjustav mõju laiemalt teadvustatakse ning küllastunud rasvade kasu tervisele hindama hakatakse. Lipiidide hüpotees on südame-veresoonkonna ringkondades püsinud aastakümneid, hoolimata faktist, et teooriale vasturääkivaid uurimusi on rohkem kui toetavaid.

Viimase 30 aasta jooksul ei ole avaldatud ühtegi uurimust, mis oleks ühemõtteliselt kinnitanud, et vereseerumi kolesteroolisisalduse langetamine „vähese rasva- ja kolesteroolisisaldusega toitude” söömisega ennetaks infarkte või surmajuhtusid või vähendaks nende arvu. Dr Milleri sõnul ei toeta kogu maailma rahvastiku uurimused lipiidide hüpoteesi. Juba 1968. aastal avaldati uurimus, milles rasvavaest toitu ei peetud kaugeltki ideaalseks. Sel aastal uuriti rahvusvahelise ateroskleroosi projekti raames 22 000 neljateistkümnest rahvusest inimese laipa ja leiti, et polnud vahet, kas inimesed olid söönud suures koguses rasvaseid lihatooteid või olnud pigem taimsel toidul – naastud arterites olid levinud kogu maailmas nii neil rahvastel, kellel esines palju südamehaigusi, kui ka neil, kellel oli südamehaigusi vähe või peaaegu üldse mitte. Seega täheldati, et arteriseinte paksenemine võib olla lihtsalt vananemisega vältimatult seotud protsess, mis ei seostu ilmtingimata südamehaigustega. Küllastunud rasva söömine ei ole südamehaiguste põhjustaja.

Kogu maailmale võib eeskujuks tuua rootsi riigi, kus nüüdseks ligi 10 aastat on riiklikul tasandil propageeritud rasva tarbimist ning samas ei soovitata „light” tooteid ning liigset süsivesikute tarbimist. Ja „oh seda üllatust”, südame- ja veresoonkonna haigustesse suremine on tunduvalt vähenenud, vastupidiselt, mis juhtub ülejäänud maailma riikides. Hea on tõdeda, et vaikselt on üle mere ka eestisse hakanud positiivsed tuuled puhuma, kuid aastakümmneid sisse juurdunud „ teaduslikud tõendid” on visad kaduma.

Küllastunud rasva söömine ei ole südamehaiguste põhjustaja
— FITNESSKOOL

Enamus inimesi rasvub liigsest süsivesikute tarbimisest

– FITNESSKOOL 

Munakollase tarbimine ei põhjusta kolesterooli tõusu

-FITNESSKOOL 

Kirjuta oma kommentaar