Termin tselluliit on võetud kasutusele prantsuse arstide poolt tombulise nahaaluse rasva tähistamiseks, mis asub peamiselt naiste tuharatel, reitel, käsivartel, alakõhul.
Paljud arvavad, et tselluliiti põhjustab toksiliste ainete kuhjumine keha kudedesse, mis on omakorda põhjustatud rafineeritud ja töödeldud toitude ületarbimisest ning vähesest juur- ja puuvilja tarbimisest. Sellest tingituna tekivad vee-, rasva- ja jääkainete tühimikud, mis annavad nahale lohulise efekti mida nimetatakse ka apelsinikooreks. Eriti nähtavaks muutub see siis, kui nahka vajutada sõrmede vahel kokku. Kuid enamik arste, teadlasi ja treenerid on üksmeelsel seisukohal, et tegemist on tavalise nahaaluse rasvaga ning toksiinidel pole selle loomuliku protsessiga midagi ühist.
Põhjus, miks nii paljudel naistel (isegi saledatel) on puusadel ja reitel tselluliit, on suguhormooni – östrogeeni liiga kõrge tase. See tõttu naistel koguneb just nendesse piirkondadesse rasv, millest enamus esineb nahaaluse rasvana. Üheks põhjuseks miks östrogeeni tase tõuseb liigselt kõrgele on jällegi just vale toitumise tagajärg – rafineeritud ja töödeldud toiduainete tarbimine. Kui nüüd arvata, et sellest vabanemiseks piisab kui tarvitada palju reklaamitud tselluliidi kreeme või salongides pakutavaid vastavaid protseduure, siis see peab kahjuks pettuma.
Rasva leidub organismis peamiselt nahaaluste ja kehasiseste rasvadepoodena, peale selle veel mikroskoopiliste tilgakestena või lahustunud kujul peaaegu kõikides keha rakkudes. Nahaalune rasvakiht katab lihastikku ja annab inimese kehale tema voolujoonelised kontuurid. Rasvkude leidub just neis keha piirkondades kus on vaja mehaanilist survet pehmendada või elutähtsaid elundeid kaitsta (süda, neerud, maks, sooled). Tänu oma ehitusele talub rasvkude hästi rõhumist ja rebimist. Tugeva kestaga ümbritsetud rasvaga täidetud rakud on üksteise suhtes küllaltki liikuvad ja funktsioneerivad nagu puhvrid. Rasvkoel on soojuse isolatsiooni ülesanne. Rasvunud inimesed taluvad külma paremini kui kõhnad. Nende nahaalune rasvapadjand kaitseb keha liigse jahtumise eest.
Rasvadepoo on ka keha tähtsaks energiavaruks. Nälgiv organism kasutab algul oma süsivesiku reserve, mis on glükogeenina salvestatud maksarakkudes ja lihastes. Neid jätkub suhteliselt lühikeseks ajaks. Seejärel algab rasvarakkude “põletamine”, mille tulemusena inimene kõhnub. Kui ka see rasvavaru on ammendatud, algab kehavalgu (lihaste) lõhustumine energeetiliseks otstarbeks, mis võib lõppeda tõsiste tervise häiretega.
Ülekaaluliste treening
Üldjuhul sisikonna rasvkude suureneb vananedes, alates 20 eluaastast mõlemal sool. Rasv kõhu piirkonnas suureneb vananedes meestel siiski rohkem kui naistel. Vanusega muutub nahk õhemaks ja vähem elastseks, seega muutuvad rasvaga täidetud rakud rohkem märgatavamaks. See apelsinikooreefekt võib muutuda veelgi nähtavamaks päevitamisega, sest liigne päike muudab naha elastsust.
Tähtis osa mida etendab treening, tuleneb energiakulu ja energia tarbimise tasakaalustamisest või kulutuste suurendamisest üle energia tarbimisest. Tulemuseks on kaalu vähenemine ja ülemäärase keha rasva kaotamine, pluss vastuvõtlikkuse vähendamine kroonilistele haigustele. Siiski on kehalise aktiivsuse mõju rasvahulgale organismis keerukam kui lihtsalt energiakulu suurendamine. On küllaltki lihtne endal kogeda, et igasuguse kehalise aktiivsuse suurendamine ei pruugi tingimata mõjutada kehakaalu soovitud suunas. Põhiline on ainevahetuse ümberkorraldamine. Teatud piirides on võimalik, et energiakulu suurenemisele reageerib organism suurendades ökonoomiat kulutuste suhtes. Samuti on teada, et energiakulu kasvul võib kujuneda toitainete parem omandamine seedetraktis. Seepärast on oluline mitte ainult energiakulu suurendamine, vaid ka kuidas see toimub. Sõna kuidas taga peitub otstarbekalt valitud kehaline aktiivsus, nimelt just selline kehaline aktiivsus, mis kindlustab ainevahetuse muutused soovitud suunas.
Kehaline aktiivsus peab mõjutama eelkõige ainevahetust rasvkoes, stimuleerides rasvkoe kasutusele võtmist energiaallikana.
Rasvade oksüdeerimine tekib üksnes pikaajalisel mõõduka intensiivsusega ja katkematul tegevusel. Lühiaegsed pingutused ei anna oodatud tulemust. Lisaks pingutuse intensiivsusele on oluline stabiilne madal insuliini tase veres, mis tähendab õiget toitumist – kui tihti süüa, mida süüa ja mis koguses.
Kuid tuleb koheselt arvesse võtta, et ka kõige otstarbekamalt korraldatud treeningu mõju ei ole kiirelt ilmsiks tulev. Näiteks sportlasel, maratonijooksu (42 km) vältel kasutatakse küll valdavalt rasvasid energia-allikana, kuid ikkagi on kogu rasvakulu distantsi vältel umbes 200 grammi.
Keskmiselt rasvunutele on regulaarne treening hädavajalik. Rohkelt rasvunutega võivad aga tekkida üldlevinud probleemid, sest nende mobiilsus on raskendatud ning harjutused on neile rasked ja isegi ohtlikud, kui neid veel sooritatakse ilma korralikult koostatud programmita. Pädeva treeneri olemasolu on siin hädavajalik. Rohkelt- ja keskmiselt rasvunutele vanematele inimestele peab hoolikalt planeerima spetsiifilisi harjutusi, mis on sobiva intensiivsuse- ja kestusega. Kasulikud, regulaarsed harjutusrežiimid peaksid olema erinevas vormis. Näiteks on otstarbekas ära kasutada mitmesuguseid ergomeetreid nagu (veloergomeeter, sõudmine, kõndimine), kus saab täpselt koormust doseerida ja pulsisagedust jälgida.
Ujumist võiks kasutada siis kui jalad ei pea liigse kehakaalu tõttu küllaldaselt käimisele vastu või on sellest tingituna eelnevalt saadud vigastus. Ujumisel tuleb arvestada seda, et tänu praktiliselt kaaluta olekule vees on energiakulu väike. Samal ajal toimub suurem energia äraandmine suhteliselt külmas vees. Basseinis tuleks kogu treeningu vältel ujuda ühtlases aeroobses režiimis. Rasvunutele soovitaks peale ujumise ka veeaeroobikat(hüdroobikat), kuna see võimaldab vähendada keha kaaluga seoses tekkida võivaid traumasid ning rasvunud harjuvad kiiremini kestuse ja sagedusega.
Treeningute alustamisel tuleb olla ettevaatlik neil, kelle kehakaal on väga suur. Näiteks suure kehakaaluga inimesed, 130 – 160 kg on esialgu suutelised läbima kõndides 3 km, umbes 35 – 40 minutiga. Neil aga kelle kehakaal oli veelgi suurem, kulub sellisele treenituse tasemele jõudmiseks mitu kuud. Jooks on rasvunute puhul vastunäidustatud just eelkõige traumade tõttu. Peamine vigastuse oht langeb siin põlvedele. Samuti saab liiga suure koormuse süda, kuna pulss tõuseb liialt kõrgele ning selle tulemusena väsib inimene kiiresti ja treeningu kestus osutub liialt lühikeseks, et soovitud efekt saada. Peale spetsiaalsete treeningute on soovitav ülekaalulistel võimalikult palju liikuda, loobuda isikliku auto ja ühistranspordi kasutamisest, kasutada liftide asemel treppe jne.
Positiivseid muutusi kehakaalus saab ainult pikaajalise süstemaatilise harjutamisega. Peale optimaalse kehakaalu ja töövõime saavutamist tuleb edasi treenida, et positiivsed muutused säiliksid. Eriti raske on seda saavutada geneetiliselt rasvunutel s.t. kui mõlemad vanemad on ülekaalulised. Siin aitab ainult väga range päevaplaanist kinnipidamine.
Soolised erinevused keha rasva vähenemises on seoses rasva paigutusega kehal. Meestel on rohkem lipolüütiliselt aktiivset rasvkudet kui naistel. Suurem proportsioon kogu keha rasvast, mis asub kõhu piirkonnas tingibki soolised erinevused treeningu mõjus. Meestel põhjustab treening suurema rasva kulu kui naistel. See on tingitud ühelt poolt ka testosterooni kõrgemast tasemest. Tüsedad naised on suhteliselt resistentsed treeningule rasva kaotuse osas. Rasvkoe madal tundlikkus on mehhanism, mille abil naistel säilitatakse keha rasvu teiste bioloogiliste funktsioonide jaoks. Naistel paigutub ülearune rasv peamiselt tuharatele ja reitele. Reitel asuvad rasvkoe rakud on lipolüütiliselt vähem aktiivsed kui kõhurasvad. Treening, mis on määratud kaalu vähendamiseks, mõjub kõhurasvadele, reitel paiknev rasv väheneb aeglasemalt. Kuid kui treening on küllaldaste koormustega ning kui toitumine on piiratud ja viidud vastavusse tegeliku energiakuluga, kindlustab see rasva massi vähenemise loomulikult ka naistel.
