Diabeet ehk suhkrutõbi on energiaainevahetusehäire, mis on tingitud kõhunäärme vähesest insuliinitootmisest või insuliini toime nõrgenemisest ja insuliini eritumise puudulikkusest. Eristatakese 1. tüüpi e. insuliinsõltuvat ja 2. tüüpi e. insuliinsõltumatut diabeeti. Diabeetikute arv maailmas suureneb kiiresti ning enamik neist on 2. tüübi diabeetikud. Seda seostatakse elanikkonna vananemisega ja eluviisi muutustega.
| Diagnoosimine | Veresuhkur söömata | Veresuhkur peale sööki |
| Normaalne | ≤ 6,0 mmol/l | < 7,8 mmol/l |
| Glükoosi taluvuse häire (IGT) | < 7,0 mmol/l | 7,8-11,0 mmol/l |
| Diabeet | ≥ 7,0 mmol/l | ≥ 11,1 mmol/l |
2. tüübi diabeedi riskitegurid:
- Pärilikkus – diabeet vanemail või õdedel ja vendadel
- Ülekaalulisus ja kõhukus
- Abdominaalset tüüpi rasvumine (vööpiirkonna rasvaladestumine vööümbermõõt ≥ 102 cm meestel ja ≥ 88 cm naistel)
- Metaboolne sündroom
- vererasvade normist kõrgem tase
- kõrgenenud vererõhk
- podagra
- Rasedusaegne diabeet
- Mõned ravimid (kortisoon, osa diureetikume ja beetablokaatoreid)
Haiguse kulg
Tihti peetakse 2. tüübi diabeeti 1. tüübi diabeedist kergemaks. Haigus algab sageli märkamatult, tema areng on aeglane. Veresuhkru kõrgenemine toimub vähehaaval ning organism kohaneb normist kõrgema veresuhkruga. Diabeedile iseloomulikud kaebused nagu janu, väsimus, kehakaalu langus ja sage urineerimine võivad puududa või on vähesed. Enesetunne võib halveneda pikkamööda ja ei mäletatagi, kuidas end tervena tunti. Paljudel juhtudel avastatakse veresuhkru taseme tõus juhuslikul kontrollil või seoses teiste haigustega. Ravimata ja ka halvasti ravitud 2. tüübi diabeet võib aga mõjuda salakavalt kogu organismile ja põhjustada diabeedi hilistüsistusi (silma, neeru, südame-veresoonkonna ja närvikahjustusi).
