Kersti Rodes

"Rahu iseendaga, see on suurepärane seisund"

Kasutas teenust:

Toitumis- ja Treeningkava

2009 aastal tabas mind tõbi, mis sundis neljaks kuuks karkudele ja vasaku jala koormusvabadusele. Neli kuud „diivanireziimi“ jättis tuntava jälje nii kehakaalule kui ka välimusele – omandasin suurepärase kukli figuuri ja tuttavad vihjasid delikaatselt – oi, oled nii muutunud, juuksed on pikaks kasvanud (mis oli ka tõsi). Ja kui lemmikkostüüm enam selga üldse ei mahtunud ning kõndimisel kasutasin keppi ja trepist käimine oli väga raske, siis olingi valiku ees – kuidas edasi. Jäädagi nukralt lonkama või muuta oma eluviisi. Kuna jalg tugevat toetamist ei talunud veel, siis sobisid mulle harjutused, mida sai teha istudes või pikali, seega jäi lihtne valik – jõusaal või ujula. Olin küll varem ka lühiajaliselt jõusaali külastaja olnud aga ega ma väga midagi ei teadnud sellest teemast. Otsisin üles tuttava, kes andis lahkelt nõu sõnadega „Tule, ma viin su õige inimese juurde“.

Algas elu uues maailmas. Marek koostas treening- ja toitumiskava, näitas esmased harjutused ette. Algul tundsin ennast hirmunult keset suurt saali koos hunniku kangide, hantlite ja igavesti imelikke trenazööridega. Ja nende kõigiga toimetasid vilunult suured jõumehed, noored poisid ning ennäe imet – haprad tütarlapsed (kauneid neide võib kohata sageli suuri raskusi liigutamas või keerulisi harjutusi sooritamas). Olen kuulnud naiste hirmust lihaste suureks kasvamise ees – oma kogemusest võin nüüd kinnitada – ei kipu need lihased nii kergelt kasvama.

Kõige selle aktiivse tegevuse keskel pidin vapralt iseenda mõtete ja harjutuste sooritamisel vastupanu osutava kehaga toime tulema. Oi, kui keeruliseks ma selle alguse enda jaoks mõtlesin!

Suur oli ka muudatus toitumises. Lisaks spordisaalis toimetamisele võttis algul aega toidu valmistamine – esmalt valik poes, mida osta, mida mitte, pidev igasugune toidu koostise analüüsimine. Aga kõigel selle oli tulemus – kehakaal hakkas langema ja enesetunne paranema. Ja lisandus energiat, väsimus taganes, elurõõm tuli tasapisi tagasi ja poole aasta pärast kõndisin ka juba täitsa rõõmsa meelega trepist üles-alla.

Tänaseks olen siis üle kahe aasta pidev jõusaali külastaja olnud, seda kolm-neli korda nädalas. Kuidas olen hakkama saanud? Kõige tähtsam on prioriteetide seadmine. Elus on palju asju, mida kõike tahaks teha, paraku on ööpäev ainult 24 tundi. Tegin valiku, seadsin oma töö, kodu ja muu elu nõnda, et 3-4 korda nädalas olen trennis.

Loomulikult on olnud ka tagasilööke aga siis ei aita muud, kui küsida treenerilt abi. Marek oma tasakaaluka ja sõbraliku olekuga ning suure teadmise ja kogemuse pagasiga on abistanud ja mind kenasti suunanud. Soe soovitus kõigile algajatele – ärge leiutage ise jalgratast, küsige treenerilt nõu. Hea kindlustunde annab hetk, kui usina harjutamise juures astub treener kõrvale ja lisab mõne motiveeriva lause. Uskuge mind, see on vajalik.

Vähe sellest, et ebameeldivad üllatused võivad tabada sind treeningul – ka söömine ei pruugi edeneda sugugi nii lihtsalt kui menüü seda ette näeb. Ootamatult võis tabada mõistuse kadu, kui käeulatusse sattus shokolaaditahvel või muu maius, mille vastu olen nõrk olnud lapsest saati. Raskeks ajaks on minu jaoks vaba õhtupoolik kodus, sest kogu aeg on kuklas tunne, et midagi tahaks ampsata.

Viimase kahe aasta jooksul olen avastanud endas rida uusi külgi – selgus, et minus on visadust ja püsivust (täiesti uued jooned, mille olemasolust polnud varem teadlik), sport on hakanud meeldima (midagi täiesti uut, sest kooli ajal oli vihkasin võimlemistundi) ja olen taas nõus ennast lahke pilguga peeglist silmitsema. Rahu iseendaga – see on suurepärane seisund.

Kirjuta oma kommentaar