Alpinismi harrastav Anu Nõulik tõusis Hiinas Kunluni mäestikus 7546 meetri kõrgusele Muztagh-Ata tippu.
Anul on hea näide vaprast naisest, kes kinnitab vanasõna, et trenniga pole kunagi hilja alustada. Anu oli toona 40-aastane kui ta esimest korda minu juurde tuli sooviga aidata tal jõuda „unistuste tippu”. Asjad selgeks räägitud ja plaanid paigas, sai Anu esimese treening- ja toitumisplaani ja läkski ettevalmistus lahti.
Kiidan eelkõige Anu teotahet ning entusiasmi. “Ta jaksas suure isuga teha kõike, mida naised tavaliselt teha ei taha – treenis eriti jalgu ja selga, mis peavad sellisel raskel retkel eriti tugevad olema,”
Kui Anu Nõulik viis Elbruse tippu kaasa antud Sparta spordiklubi logoga lipu, siis juba augustis tõusis ta Hiinas Kunluni mäestikus 7546 meetri kõrgusel Muztagh-Ata tippu. “Alpinismi ajalugu uurides selgus, et olen teine Eesti naine, kes nii kõrge tipu vallutanud,” rõõmustab Anu ja lisab, et seekordne ettevalmistus oli ka palju tõsisem ja pingelisem kui eelmisel aastal enne Elbrusele minekut. “Praktiliselt kohe peale Kaukasusest tulekut alustasin taas jõusaalis treenimist.
Tuim töö eesmärgi nimel
Jooksutrenni jätkas ka Anu kogu talve. “Igal hommikul, hoolimata külmast ja libedast läksin rajale, suhteliselt raskete jalatsitega, hiljem raskustega kederluudel”, võimalusel muidugi ka suusatasin, vähemalt nädalas neljal-viiel päeval. “
Kevadel lisandus vapra naise arsenali tuim “kotitreening”, kus ta – ikka lisaraskused jalgadel – umbes 20-kilose seljakotiga Mustamäe nõlvast üles-alla vudis. “Viimane on vajalik põhiliselt selleks, et rasketel pikkadel laskumistel põlved üles ei ütleks”. Ja vastu nad pidasid! Esimene vaade mäele julgust just ei süstinud. “Süda langes saapasäärde, sest see mägi oli ikka SUUR!,” vahendas Anu esmast emotsiooni.
Kuid Tallinnas koostatud graafik oli kotis ja seda järgides saigi Anu tõusma hakata. Aklimatiseerumine õnnestus, selleks tuli tõusta 6200 meetrile ja viibida seal kaks ööpäeva. “Siis laskumine baaslaagrisse, et paar päeva end koguda ja puhata, kuid ilm pööras ära,” vestab Anu looduse keerdkäikudest.
Järgnes nukralt laagris ringi liikumine ja erinevate ekspeditsioonide ilmateadete luuramine. “Lubati “akent”, mil ilm kasvõi korraks selgeks läheb. Tõusu alustasin väga paksus udus, ka järgmisel päeval teise laagrisse jõudmise eel sain korralikku lumetormi,” kirjeldab Anu.
Eesti lipp Muztagh-Ata tipus
Kolmanda laagri järsud tõusud selja taga, tuli ööbida 6800 meetril. Kuid tipupäeva hommik oligi täiesti selge! “Raskelt tulid need viimased nõlvad, hapnikku oli õhus nii vähe, et aju töös hoidmiseks tuli jõuga ja täie kopsuga hingeldada. Rütm oli: 20 sammu, siis puhkus keppide najal,” ütleb Anu, lisades, et Muztagh-Ata on nii järsk, et istuda ei saagi. “Libised alla, kui end sügavalt lumme ei kaeva. Lõpuks saabus siiski saabus tipp ning lehvis Sparta lipp.
