Vootele Parts sai Eesti kulturismi meistrivõistlustel oma kaalukategoorias meistritiitli.
Võiduni viis teda ligi viis aastat pikka ja vaevalist treeningut. Eelmisel nädalal sai ta 19 aastaseks ja tõi koju ka oma esimese kulturismikarika.
Treeningutel hakkas Vootele käima umbes 14 aastaselt. Enne seda mängis ta jalgpalli, aga üsna pea tekkis huvi jõusaali vastu. «Olin nii öelda kõrsik, lühike ja kondine. Tahtsin saada tugevaks ja hakkasingi jõusaalis käima,» põhjendas ta.
Treenimist alustas Vootele koos sõbraga. Pika aja peale läks asi tõsisemaks ja Vootele pidi jalgpalli unarusse jätma. Huvi kulturismi vastu süvenes järjest, teavet selle kohta otsis ta internetist ja ajakirjadest. «Peamine infoallikas oli tollal Atleetvõimleja ABC, esimene kulturismiväljaanne Eestis,» selgitas ta. «Siis slaidid välismaalt ja Eestist. «15aastaselt võtsin vastu kindla otsuse, et minust saab kulturist ja trenni tuleb teha kõvasti,» lausus ta.
Jõusaalis hakkas Vootele käima nii tihti kui võimalik ja muutis järk-järgult toitumisharjumusi. Algul treenis ta Järva-Jaani jõusaalis, aga seal oli vahendeid vähe. «Järva-Jaanis sain hea põhja kätte,» meenutas ta. «Lihast on vaja treenida iga nurga alt, aga selles suhtes jäi kodukandi jõusaal puudulikuks.» Vootele polnud omas koolis ainus, kes jõusaali teenuseid tihedalt vajas, seepärast tegi ta koolile ettepaneku vahendeid juurde osta. Jõusaali tarvis kool raha paraku ei leidnud.
Uued tuuled
Üksinda oli keeruline toime tulla, Vootele otsis treenerit, kes annaks head nõu ja oleks võistlustega kursis. «Nii võtsingi ühendust endise kulturisti ja personaaltreeneri Marek Morozoviga, kes on palju kordne Eesti Meister kulturismis. Marek andis mulle nõu treeningu– ja toitumiskava suhtes. Vahel käisin ka Tallinnas Mareki käe all treenimas. Vootele sõnas, et ükskord pakkus Marek talle välja esindada spordiklubi Viimsi Tervis Spad, mis toetas mind ka hiljem rahaliselt.
Vootele teab öelda, et kulturism nõuab eelkõige suurt tahtejõudu ja pühendumist. «Paljud inimesed on tahtejõuetud ja nõrgad,» arutles ta. «Tuleb end lihtsalt käsile võtta, muud kunsti polegi. „Jõusaalitreening on tahtejõutreening.» Tahtejõudu aga Vootelele jätkus ja kõik muutus täielikult. «Kehaehitus on absoluutselt teistsugune. Ja sõpru on vähem. Mul lihtsalt pole nende jaoks aega,» ütles ta. Kulturist peab olema kulturist 24 tundi järjest, mitte ainult jõusaalis. «Tuleb õigesti toituda, treenida ja puhata. Muidu ei kanna pingutused vilja,» räägib ta. Jõusaalis treenida on üks, toituda teine asi. «Toit peab olema tasakaalustatud, mis tähendab, et valgud,süsivesikud ja rasvad oleksid õiges vahekorras,» selgitas ta edasi.
Massiajal ehk võistlusvälisel ajal võis Vootele süüa 3000 kilokalorit päevas. «Juuli esimesest päevast läksin dieedile ja kaotasin kaheksa kilo.» Rasvaprotsent tuli võimalikult madalaks ajada. «Võistluste päeval oli kaal veel kõige väiksem,» märkis ta. Dieeti pidada oli vaevarikas, sest kalorite arv pidi vähenema tunduvalt, aga treening jätkuma sama tihedalt. «Jõusaalis olen korraga poolteist kuni kaks tundi. «Samas tuleb teha ka rattasõitu ja jooksmist. Ühel päeval nädalas võin puhata,» lisas ta. Vootele väitis, et kui tekkis rutiin, oli juba lihtsam. «Enne võistlusi oli karm. Kogu aeg tahtsin magusat süüa, aga ei võinud. Siht oli igatahes silme ees: kui võistlused läbi, võin jälle korralikult sööma hakata,»
Marek kinnitas, et mul on annet. «Oma pikkuse kohta olen üsna massiivne. Proportsioonid on samuti head”. «Arenguruumi on muidugi kõvasti”. Kulturismis ei saavutagi midagi paari aastaga. «Et tegijaks saada, tuleb treenida vähemalt kümme aastat.
